PÜHA PIIBU RITUAAL

Legendi järgi tõi indiaanirahvale Püha Piibu valge piison imelises naiskujus. Ta andis Püha Piibu ja teised sakraalsed elamise abivahendid, õpetas neid hoidma ja kasutama, et nende abil elu paremini ning sügavamalt mõista ning et elus paremini toime tulla.

Püha piipu võiks pidada ka terviklikuks vaimseks tehnoloogiaks, alkeemiliste protsesside instrumendiks.

Piibu toru ja tass hoitakse eraldi.
Piibu tassi eest on tarvis hoolitseda eriliselt. Ta on vaja hoida suletuna. Tavaliselt keeratakse ta hoidmisel nahasisse ja tühimik täidetakse ka nahatükiga.
Piibutass on kõige püham piibu osa, ta on tühjuse, naiseliku olemuse, kus mitte midagi ei ole, kust kõik sünnib, kandja. Kui temaga hoolimatult ümber käia, siis võivad sinna tühjusesse koha leida erinevad vaimolendid.
Piipu eraldi ei pühitseta. Ta valmistatakse ja siis kasutatakse.Iga püha suitsetamine on ka piibu pühitsuseks.
Rituaalset piipu hoitakse eraldi, temasse suhtutakse kui elusasse, hoolitsetakse tema eest ja teda kasutatakse ainult rituaalseks suitsetamiseks. Piibu toru on meesolemuse - pürgimise, liikumise, suunatuse kandjaks. Piibu tassi ja toru ühendades me loome mees ja naisolemuste ühendumise akti, loome ruumi, millest saab voolata  Püha piibu suitsetamise kaudu shamaanirännak.

Püha piibu maagilisuse oluliseks aspektiks on tubaka pühitsemine.
Pühitsemise käigus me tunnetatud sõnadega pühendame tubakat erinevatele meie elu loovatele ja toetavatele jõududele – Maaemale – Taevaisale, elutuultele (põhja, ida, lõuna ja lääne ilmakaartele), ürgolemustele (õhu, tule, vee ja maa vägedele) taimedele, loomadele, lindudele, jne. iga järgneva pühendamisega lisame väikese koguse tubakat piibu tassi. Niimoodi me loome piipu alkeemilise algsegu.Mida kauem kuuldavalt räägime pühitsemise ajal, seda sügavamaks loome kontakti sellega, millele pühendame tubakat.
Vahel pühitsetakse tubakas pakis. Niimoodi tehes ei ole siis vaja suitsetades pikka pühendamist läbi viia, kuna piip täidetakse juba pühitsetud tubakaga.

Tubakat süüdates me vallandame tubakasse kutsutud olemuste alkeemilise reaktsiooni , mis täidab piibu absoluutse ühtsuse ja loovusega ning muudab ta pühamast pühamaks. Kui tubakas on pühitsetud ja toimub püha suitsetamise protsess, siis peale igat suitsutõmmet piibu toru pööratakse päripäeva , hoides kinni piibu tassist.

Ühtsuse alkeemilist essentsi endasse tõmmates me kutsume pühamast pühamat oma sisemaailma, tunnetades teda, usaldades ja avades ennast talle. Peale seda me piibu toru päripäeva pöörates juhime ja puudutame torust väljuva alkeemilise essentsiga end ümbritsevat maailma. Keskendume oma palvele, taotlusele, suuname piibu toru otsa Olemusele ning puhume sissekutsutud essentsi mööda piibutoru Olemuse suunas. Me ühendame sisemaailma alkeemiliselt välismaailmaga, laseme oma südamel välja voolata kõigesse mis meid ümbritseb. Loome oma ellu terviklikku tervikut. See on maailmale kutseks olla tunnistajaks ja osalejaks kõigele mida ma teen, et ma suhtun austuse ja tänuga algolemustesse ning et kuuldaks minu palveid. Piibu suitsetamine ei pea tähendame seda, et me tõmbame tubakasuitsu kopsudesse. See on rituaalne protsess, kus me sümboolselt osaleme maailmaloomises.

Kui piibu toru on enda poole, siis see on sümboliks, et maailm on meie jaoks püha ja me laseme püha maailma enda südamesse. Kui piibutoru on endast eemale, siis see on sümboliks, et ma lasen oma puhtal südamel voolata pühasse maailma.

Püha piibu suitsetamise ajal me mõtiskleme ja keskendume selle üle, kuivõrd püha on elu oma erinevates ilmingutes ja et me pühendame oma elu selle Pühaliku avastamisele ja tundmaõppimisele.

Sageli, kui tubakat pühitsetakse, ilmutuvad väga suured jõud ning juba enne suitsetamist teadvuseseisund hakkab tugevalt muutuma ning suitsetada on raske. Kõik võib ruttu hakata „hõljuma“, käed, jalad, keha võib täituda vibratsiooniga ning pea justnagu ratsionaalselt ei jaga midagi. Isegi piipu käes hoida võib osutuda raskeks. See eest arusaamine asjadest, taipamine ning tajud võivad muutuda hästi selgeks.On tarvis lihtsalt keskenduda sellele ja usaldada, mis meiega hetkel toimub.Sellised ilmingud on tavalised ja loomulikud, kui me alkeemiliselt ennast ja maailma loome.

Väga oluline on piip lõpuni suitsetada, nii et tassi jääks ainult tuhk. Seda ka siis, kui viimased tõmbed võivad subjektiivselt tunduda rasked (alguses on mõistlik pühitseda enda või grupi jaoks paras kogus tubakat). Alustatut lõpuni viies me sümboolselt väljendame oma tahtejõudu, demonstreerime maailmale, et suudame võtta ja kanda vastutust ning alustatud ettevõtmised lõpuni viia.
Samuti on oluline, et tuha võtame piibutassist välja spetsiaalse puupulgaga ja ettevaatlikult. Ei tohi piibutassi tühjendamiseks koputada piipu näpuga või vastu „kontsa“.
Samuti on tarvis teada, et piibu suitsetamise ajal tavasituatsioonides ei tohi piibutoru suunata ja siis puhuda inimeste peale, vaid ainult neist mööda.
Indiaanlastel on palju legende, et piibu abil võib ka vigastada, kui ebapuhtalt kasutada

 

Need olid mõningad minu mõtted kogemustest, millega olen kokku puutunud piiburituaali läbi viies.

 

Tõnu Talimaa.