Shamaan Tõnu usub, et muutusi tuleb luua ise oma ellu

Aasta-paar tagasi intensiivseid teadvuse laiendamise seminare korraldanud Tõnu Talimaa saab majanduslanguse ajal rohkem aega shamanismiga kui enesesse süüvimise metoodikaga tegeleda.

Aastaga on palju vaimsete koolituste intensiivsusest tagasi läinud. Ma ei tea miks. Praegu on moes sellised voolud, kus pakutakse palju, kus räägitakse, et me oleme inimesed, aga on keegi või miski meie ümber, kes meie eest midagi ära teeb. Et kutsume appi, palvetame, kõik saab korda.

Minu filosoofia põhineb sellel, et Looja saab meid aidata selle kaudu, mis me ise teeme. Kui tahame mingit muutust oma ellu, siis on meil tarvis ise oma keha ja mõtetega toimida, sellest tekivad muutused. Need koolitused, mida mina teen, nad ei toetu sellele kaardile, et nüüd ma ise ei pea midagi tegema, ainult palvetan ja loon palve ja kõik saab korda nagu võluvitsaga. Mulle tundub, et see meeldib inimestele, kui niimoodi saab selliseid asju teha.

*

Aga midagi uut siin ilmapeal ei ole. Me saame mäletada ja õppida seda, mis on põhiliselt juba aastatuhandeid, kümneid tuhandeid aastaid olnud, võibolla natuke lisades ja täiendades neid teadmisi ja oskusi. Kui nüüd enda teest räägin, siis juba kooli ajal, alates vast kuuendast klassist mind hirmsasti huvitas astronoomia – kõik, mis puudutas seda temaatikat. Hiljem lisandus sügav huvi tuumafüüsika – kuidas asjad materjali sees toimivad vastu.

Kui inimesel on huvi, siis tal on võimalik ükskõik, milles avarduda. Inimesel veab, kui ta puutub kokku inimesega, kes jagab seda teemat ja toetab tema huvi – niimoodi sünnivad anded ja tulevad pinnale. Sellised seestpoolt tulevad tugevad huvi impulsid kipuvad olema inimese elusaatuse ja kutsumuste ja sügavate protsessidega seotud. Eriti lapseeas ja noorena olevad.

Nooruses oli mul ka huvi igasuguse esoteerika vastu. Tegelikult ma ei nimetaks seda esoteerika. Pigem – huvi seaduspärasuste vastu, mis valitsevad keha, hinge ja vaimumaailma vahel – seda võiks esoteerika sõnaga kokku võtta. Need on ka loodusseadused, analoogid meie materiaalses maailmas toimivatele. Selliste asjade vastu oli mul suur huvi.

1990. alguses TM liikumine, transententaalne meditatsioon. Aga sellel kursusel mul õiget tunnet ei tekkinud. Kui keska lõpetasin, oli suur valik – tahtsin minna õppima kahte asja korraga. Hirmsasti astronoomia ja füüsika huvitasid, siis mõtlesin, kas lähen astronoomiat või agronoomiat õppima, aga põllumehe veri võitis. Läksin agronoomiks.

Tmiga tegelesin edasi, kuni tekkisid probleemid tegutsemise valdkonnas, materiaalsete eesmärkidega hakkas side ära kaduma. Ainsaks elumõtteks hakkas tekkima mediteerimine. Tekkisid probleemid vanematega, nad ei saanud aru sellest: kui tööd vaja teha, siis vaja. Nende jaoks väljendus mediteerimine minu pealtnäha laiskuses – ma võtsin elu hästi kergelt, ei tundnud muret taluasjade vastu. See, mida varem pidasin oluliseks, et oleks seda vaja teha, siis toda, see ei tundunud olulisena.

Aga ma pidin ju hea poeg olema. Ja ma panin ka tähele seda, et see, miks TM suuna ära lõpetasin, oli see, et minu füüsiline võimekus hakkas langema – tegelesin mediteerimisega, ei jõudnud enam füüsiliselt teha seda, mis varem oli lihtne. See oli punane tuli asjale, et midagi on mäda – et teine pool elust hakkab taandarenema. TM-il oli hästi suur vastuliikumine, bioenergeetikud olid tugevalt vastu, et see ei ole Eestis meie looduslike tingimuste tehnika. Et see on hea asi sellele, kus on aastaringi soe – metsas puu otsas kasvab kõik. Näiteks Indias.

 *

 See oli 20 aastat tagasi – ju ma siis tol ajal ei olnud küps. Nüüd tegelen meditatsiooniga iga päev – päevas pühendan kaks tundi meditatsioonile. Hommikul ja õhtul – klassikaline igapäevane meditatsioon. Tund aega likumatut istumist ja keskendumist hingamisele – hea praktika, mis võimaldab teadvusel restartida.

Palumine – kujutlus, taotlus meditatsioonis annad päevale vaimses plaanis mõtte ja kandvuse. See ongi see, mida praegu räägitakse, kui oluline on mõtlemine. Meie võnked mõjutavad teadvusvälja – see on meie reaalsus. Küsimus on aga, millises seisundis me mõtleme. Kui mõtleme egost tulevate impulssidest tulvis teadvuses ehk oma puhastamata prügikastis, selles teadvuses, mille impulsid tulevad minevikus tulnud kujutlustest, eelarvamustest, kõigest sellest, mis meie rakumälus on, siis sellel ei ole jõudu. Siis see on nii kaootiline, nagu lased tavalise taskulambiga, näed küll laiku seina peal, kuid seal kohal, kus laik on, seal ei ole jõudu.

Kui me mediteerime, kui me oma mõtteprotsessi vaigistame, vaikusega ennast täidame, on see on hästi spetsiifiline tunne ja kogemus. Tuntav ka kehaliselt, kui muutumine toimub. Kui me sellesse tühjusesse loome teadlikult ühe mõtte või hoiame mõtet seal. Kui sul ei ole seal midagi muud, on vaid üks mõte, üks tunne – siis sellisel mõttel on jõud. See on nagu laserkiir, ja see, kuhu sa selle suunad, seal läheb soojaks.

Sellistel mõtetel, mis on teadlikult vaikuses loodud meie sees, need on need, mis loovad. Mida puhtam ja selgem, mida sügavamas vaikuse ruumis mõte ja tunne on loodud, seda kiiremini ja vähemate moonutustega see su ellu realiseerub.

*

Ma ei ole endale Loojalt asju palunud ja mõelnud, ma olen mõelnud suhete pinnal, mänginud vaikuses läbi suhtemustreid, enda käitumismudeleid. Panen tähele, et kui loon meditatsiooni avaruses iseenda jaoks mingi rollilise kuju mingi asja tegevuseks, siis selle asja tegemine ongi kergem.

Näiteks kui ees on puulõhkumine päeval ja ma loon ja hingan ellu, hingestan meditatsiooniruumi puulõhkujast iseendana, kes võib päev otsa lõhkuda ja nautida ja rõõmu tunda, kellel ei teki tüdimust - kui ta olen tundena ja kujuna loonud ja endale peale võtnud, nagu paneks mantli selga, hingan endale sisse, siis tõepoolest päev on hästi lihtne, lihtne on teha seda tegevust, mille lõid enda jaoks.

Tegelikult on see puhtalt shamanistlik praktika, shamaanid on endale saanud või loonud selliseid kujusid, mida nad nimetavad abivaimudeks ja töötavad nendega – neil on erinevad kujud, tervendamiseks üks kuju, liikumiseks teised kujud, jne.

Kas kõik inimesed on shamaanid?

Shamaan on inimene, kes valdab teadvuses rändamise kunsti, kes oksab orienteeruda elu seadustes, nii materiaalsetes, hingelistes kui vaimsetes. Kes oskab toimida nii materiaalses maailmas kui ka vaimsetes maailmades. Kui nende omaduste kandjaid võib pidada shamaaniks, siis olen veendunud, et oma olemuselt on iga inimene shamaan. Kui võtta klassikaliselt – et shamaan on roll kogukonnas, ta kannab väga spetsiifilist rolli, tema ülesanne on tervendada, sõlmida lepinguid selle ja tolle maailma vahel, viia läbi erinevaid rituaale, mis side erinevate maailmade vahel realiseerib, nagu olen aru saanud, et see on klassikaline shamaan, omistatud roll, mis kas pärandatakse, liigub suguliini pidi või omistatakse kogukonna poolt – sellest vaatenurgast iga inimene ei ole shamaan. Kõik sõltub, mida shamaani all silmas pidada. Ma ise pean ennast esimese variandi shamaaniks, aga teise variandi shamaan ma ei ole. Maailmavaade ja filosoofia on oma algolemuselt tõesti shamanistlik, ainult et ma püüan kirjeldada protsesse ka tänapäevases keeles ja tänapäevaste kõikvõimalike teadvuse uuringute kokkulõimimisel. .

Kuidas jõudsid shamanismini?

Castaneda raamatuid, kui neid lugesin, siis tekkis sees vibra, mis raputas. Kui puutud kokku millegagi, mis on väga, väga tuttav sees. Minu jaoks olid need raamatud suur muutja. Praktiseerisin seda, mida Castaneda õpetas. Näiteks jõukõnd. Või kui midagi ühte moodi teed, on see suur piiraja. õppisin tavalisi asju uut moodi tegema. Kuni hakkasin kartma kaotada oma jõudu. See ei olnud suhetele soodne ega hea, see hakkas väljenduma teatud külmuses. Hakkas tekkima emotsioonitus – kõiki asju vaatas väljastpoolt, inimlik pool hakkas ära kaduma, elu värvikus hakkas kaduma, kõikidesse asjadesse hakkasid suhtuma ühesuguse tonaalsusega.

Kuidas olukord muutus?

Otsisin õpetajat. Siis ma õppisin massaazhi – see oli ka üks otsimise suund, et mingit väljundit leida. Massaašiõpetaja ütles, et Peterburist tuleb üks mees kes tegeles praktiliselt ka Castaneda asjadega. Kui Sergei Strekalovi kursustele läksin, siis paljud asjad, mis olid mulle segased, loksusid iseenesest paika. Peale seda olen olnud kaasrändur Sergeile. Oli õpilase aeg, 1996-2004. Alguses hästi intensiivselt. Iga 2-3 kuu tagant olin kaks nädalat Venemaal laagris. Suviti mägedes Uraalides, Karpaatides. Laagrid olid puhtalt shamaani käsitlused, erinevad sisemiste tajude avardamine, keha, mõtte- ja tundeprotsesside tundma õppimine. Nägemine ja suhtlemine erinevate loodusvormidega. Erinevad tervendamise võtted.

Mida müstilist sellistes laagrites kogeda võis?

Transpersonaalseid kogemusi kogeda on nendes laagrites igapäevane asi. See on kogemus, mis sisaldab endas tugevaid vaimseid, emotsionaalseid ja kehalisi kogemusi. Kusjuures need kogemused kirjeldavad ja annavad inimesele mõistmist, teadmist protsesside kohta, mis on meie inimlikust piiratusest suuremad, avaramad ja võimsamad.

Milliseid müstilisi kogemusi oled veel elus tajunud?

Näiteks sünnikogemused. Hingamispraktikad on tavalised asjad, mida kasutan ja õpetan praegu oma laagrites. Erinevates hingamispraktikates olen kogenud sügavalt enda sündi, surma, iseennast sellena, kes olen enne selle kehaga seondumist, kõigega üksolemise kogemust, ruumiliselt kaugelolevate asjade väga lähedalolevana tundmist ja nägemist, jne. Need kogemused ja teadmised on minul ja paljudel, kes on sarnaseid asju kogenud, muutnud tugevalt väärtussüsteemi. Kardinaalseid muutusi arusaamisest elumõttest ja iseenda olemisest. See on väljendunud mitte hetkeliselt, aga mingi aja jooksul. Hingamispraktikatel on selline toime, et kui õ0-aastasel on liigestega probleeme, ta tuleb laagrisse taburetil istudes, siis laagri lõpuks teeb meiega kõik asjad kaasa, kõnnib ja jookseb, on teine inimene – see võiks ka natuke müstilise maiguga olla.

Sa oled oma koju ehitanud ka Põhjala spiraali?

Olen endale koju rajanud arhailiste traditsioonide uurimise ja koolitamise keskuse. Olen ehitanud sinna erinevadi megaliitstruktuure – kividest konstruktsioonid, nad ei ole mastaapsed, minu võim käib paaritonnistest kividest vaid üle. Megaliitstruktuurid on iidsed tehnoloogiad, mille abil on inimesed ennast ja maailma avastanud ja muutnud, need on teadvusega töö instrumendid – kiviringid, labürindid, spiraalid, püramiidid, jne. Eriti palju labürinte ja spiraale on Põhja-Soomes, Karjalas ja Siberis. Põhjala spiraali, Eluratta – Maagilise Ringi tegin koju, labürindid on tegemisel.

Mis on Põhjala spiraal? Mida sellega teha tasub?

Põhjala spiraal – kui hakata vaatama meie enda rahvatantse, siis väga palju on pöördliikumisi, muinasjuttudes erinevad  imede tegemise tarkused -  pöörle koha peal, vasakul kannal vastupäeva, esita taotlusi, ja kõik sünnib!. Pulmatraditsioonid – kui noorpaaril titetegemiseks läks, ritualiseeriti see protsess. Voodi oli toas või majas, aga ümber maja mindi kolm kuni seitse korda väljast sissepoole vastupäeva, mööda spiraali ukse juurde ning samamoodi toas vastupäeva spiraali mööda voodi juurde. Siis öeldi, et kui nii lähed, paha ei saa kaasa tulla, kui voodisse lähed. Siis ollakse hingelt puhtad ja saab ka puhas hing teie lapsesse tulla.

Lühidalt -  Spiraalil on puhastav ja tervendav toime, mööda kõverjoont liikudes eluprotsesse takistavad mõjud ei saa meie aurasse jääda, nad jäävad maha.

Kuidas siis keerulises spiraalis liikuda?

Spiraali keskele minnakse mööda kõverjoont, keskele jõudes oled energeetiliselt puhastunud. See võimaldab sul mõelda ja tunda hoopis teistmoodi, kogeda ennast puhtama ja tervemana. On palju erinevaid praktilisi väljundeid spiraaliga tööks. Kui tervendamise häälestuses minna, on sellel tervendamise väljund – puhastamine, hinge ja vaimu puhastamine. Seda on väga hästi tunda. Kui mööda spiraali liikuda, keskele paigale jääda, tekib kehas spetsiifiline surin.

Aga kui spiraali kodus ei ole, kuid tahaks midagi sarnast kogeda, mida siis teha?

Ise kasutan kontsentreeritud spiraali ehk kohapeal pöörlemist. Kui kohapeal pöörlen, siis see on käepärane, maksimaalselt kõverjooneline liikumine, mis väga hästi toimib. Kui on näiteks mõni emotsionaalne ärritus, siis see töötab suurepäraselt. Kui on ärritus või emotsionaalne seisund, mis hetkel segab, aga kui pöörelda üks minut, ja seisma jääda, kuulatada, siis olen täitsa kindel, et see emotsioon on haihtunud. On mingi teine emotsioon, suure tõenäosusega kaine vaade asjadele. Seda olen kasutanud ekspressmeetodiks. See kõik, mida õpetan, ongi seotud sellega, kuidas ennast ja oma sisemisi protsesse juhtida, hallata ja muuta.

Millal koged väljaspool spiraali õnnetunnet?

Näiteks lihtsaid asju tehes, mis hästi välja tulevad või kui kohtun inimestega, kes on minu juures õppinud, kes on avastanud oma tee ja kui nad ütlevad, et kõigest sellest, mis nad on saanud, see kõik töötab, sellest on tohutu abi olnud, nad on sügavalt tänulikud, siis on hästi hea tunne. Sügav tunne, et teen õiget asja. Seda võiks kirjeldada umbes nii, et on selline tunne, et nagu Looja tunneb läbi minu rõõmu loodust. Tunnen enda taga midagi veel suuremat, mis kuuldes või nähes, kuidas inimesed on õnnelikud ja rahul oma eluga, sellega, mis teevad, see on sügav – müstiline rõõmustamine.

Kuidas Su pere Sind vaimsetes tegemistes toetab?

Mul on kolm tütart, kasvasime laste emaga lahku, elasime 15 aastat koos, aga siis me lihtsalt ei sobinud kokku. Lastega me suhtleme väga hästi. Nende vaimsete asjadega kipub olema, et kui on pere ja üks hakkab tegelema, teine kas kardab või ei lähe kaasa, siis tavaliselt hakatakse lahku kasvama, sest väärtussüsteemid ja maailmad hakkavad teisenema. See, mis kokku viis, need sidemed hakkavad lahustuma, muutuma. Vastavalt sellele suhtemustrid hakkavad muutuma. Praegu mul on elukaaslane, kes huvitub vaimsusest rohkem kui laste ema.

Kui saaksid aega tagasi keerata, et oma esimest kooselu parandada, kas teeksid seda? Et loobuks oma vaimsusest ja elaks õnnelikku pereelu?

Tagasi ei keeraks küll. Kui enda käest küsin, kas olen õnnelik? Ei saa öelda, et üdini selles suhtemustris, kus praegu olen, et olen õnnelik. Üks suhtemuster läheb ja kaob ära, tekib teine, siis mõtled, et see lahendab need asjad ära, et see on õige ja kõige parem. Aga siis tuleb välja, et need asjad, mis olid enne, tekitavad uusi pingeid. Mina ei oska mõningate asjadega veel toime tulla, see tekitab pingeseisundeid, varjutab ka õnnelikku olemist. Aga ma olen õpihimuline ja õpin toimetulemist.

Elu on elu, oma tõusude ja mõõnadega. On selliseid hetki, kus tõesti tunnen oma olemisest ja kõigest rõõmu ja õnnelik olemist. Ja on situatsioonid ja hetked, kus mingid asjad mind ärritavad. Sellistes olukordades ma ei oska veel õnnelik olla, kuigi võiks.

Mis Sind ärritab?

Kui minu lähedasi põhjuseta rünnatakse või näiteks kui tean, et mõni asi on õige, aga kui hakatakse vastu vaidlema jäigalt. Selline asi hakkab tasapisi ärritust kasvatama. Jälgides, kuidas vaidluses tekib ärritus ja suletus kasvab, siis saad endas aru, et kui see muster kasvab, tuleb õppida neid asju katkestama vaatenurka muutes. Vaidlused tulevad, katkestan need enda sees, siis need ei kuhju.

Sa oled shamaanitark. Ütle, millest tuleb suitsetamine? Kas ka ise suitsu teed?

Ma ei ole suitsetaja. Sigari suitsetamisest hoidun eemale. Tubaka suitsetamine on rituaalina kasutusel. See on midagi sellist, et kui meil on raha või  lastele pakutav jäätis. Shamaanid on tubakat suitsetanud, kui tahavad vaimudega vahetuskaupa teha. Nad suitsetavad ja pakuvad tubakat. Siis nad saavad selle vastu teadmisi ja oskusi, saavad suhelda.

Aga mismoodi energeetiliselt sigareti suitsetamist lahti seletada?

Sigareti suitsetamine – energeetiliselt on see sama, suitsetamisega kutsutakse ligi või toidetakse teatavaid energiaid, ka meie sisemisi energiaid. Julgen oletada, et inimestel, kes väga palju suitsetavad, neil on kogunenud palju kurbust, üksindust, lootusetust, agressiooni elus osalemise suhtes – neid hoiavad meie sees sisemised tundekujud, psühholoogid nimetavad neid alaisiksusteks. Alaisiksused Sigareti suitsetamisega toidetakse neidsamu energiaid ehk alaisiksusi ja ollakse neist samalajal sõltuvuses – mitte inimene ei taha suitsetada, vaid tahavad suitsetamist saada tunda need vaimud. Igal ühel omad kujud – kes on töökad, neil töörabajad kujud energiakujudena, kes kunstnikud – neil erinevad loomingulist tegevust võimaldavad energiakujud. Selles suhtes nendes ruumid, kus palju suitsetatakse, kui selle ruumi tervikut kuulatada, mis elujõu kvaliteedid seda täidavad, siis hästi palju on kurbuse, üksilduse, süü, autoagressiooni, jne tundekujusid.

Kuidas inimene saab suitsetamisest loobuda?

Tal on tarvilik avada endas usaldus elusolemise suhtes. Suitsetamine on autoagressioon elu intensiivsust reguleerivate organite ja  intensiivset elamist võimaldavate keha, tunde ja mõtteprotsesside suhtes. Suitsetamine võimaldab võimalikult vähe elujõudu hingata, see on vajalik, et inimene oleks lootusetuse seisundis. See on suitsetajal tema ego funktsioon - elada on halb, ohtlik, tundeid väljendada ei tohi. Suitsetaja ego kutsub ellu sellised energiad, mis võimaldavad autoagressioonil  materialiseeruda, kahjustades kopse, immuunsüsteemi, südant, jne.. Minu kogemuse järgi kõige parem ja käepärasem abivahend on suitsetamisest loobumisel vabastav hingamine, hingamisprotseduurid – hingamisel me lahustame eluvoolu takistavaid energiaid ning toidame ja kasvatame neid energiaid, mis avavad meid usaldusele elamise suhtes ning aitavad eemalduda suitsetamise sõltuvusest.

Aga miks ohjeldamatult süüakse? Miks ei suudeta toidupoes ennast kontrollida sageli, kui toidukorvi asju kuhjatakse?

Osad inimesed on sellised, kes on totaalselt shopahoolikud. Nad ostavad asju, mida neil tegelikult vaja ei lähe. Ohjeldamatult ostavad, kui neil on võimalik seda teha. Need inimesed, kellel on lapsena hästi palju keelde olnud vanemate poolt, neil on olnud palju soove, aga oma soovide suhtes on nad pidanud pettuma, seda sa ei tohi jne. Soov on nende sisse jäänud. Aga soovid jäävad rakumällu alles impulssidena – ja tegelikult täiskasvanuna, kui inimesel ei ole vahendeid, ta tunneb neid soove ikka, siis täiskasvanuna keelavad end mõtetega. Aga kui tal on võimalus, siis unustatakse ennast ning siis ongi korvid reaalselt elus mittevajalikku täis. Loomulikult tuntakse ostmise ajal suurt naudingut ja rahulolu ka.

Võib öelda, et ohjeldamatu ostmise taga on lapsepõlves alla surutud soovid. Kui ostetakse korvid täis, käiakse ühel päeval ära, tuntakse lõdvestumist, naudingut. Kui sidet põhjuse ja soovi vahel ei teadvustata, läheb järgmine päev poodi, sama protsess kordub. Üks lugu käib seni, kuni inimene teadvustab põhjuseid – mida ma siis teen praegu? Kust see soov tuleb? Kui ta teadvustab seda, et teen praegu seda, mida lapsena ei saanud teha, siis ehk ei ole enam shoppamine tema narkots.

Aga millest tekib liigsöömine?

Inimene oma loomust püüdleb naudingute poole, rahulolu tundmise poole. Rahulolu võidakse erinevatest asjadest tunda, füüsilisest tegevusest vm. Aga kui inimesel on elus väga vähe rahulolu, tal on üksildust palju ja ta kardab suhelda, on palju hirmusid valdkondade suhtes, millest võiks rahulolu tunda, aga ta ei julge tunda rahuolu, siis see maitseelamus jääb järgi üheks väheseks füüsilise naudingu saamise viisiks. On kas siis liigsöömine või liigseksimine – need on kaks valdkonda, kus inimesed püüavad naudinguvajadust kompenseerida, kui neil vaimses või hingelises plaanis naudinguid jääb väheks. Neid naudinguid on raske neilt ära võtta. Mida rohkem inimene on liigsöömise küüsis, seda rohkem on tal hirme iseenda ja maailma ees, seda vähem on naudinguid elus. Siis püütakse kompenseerida üksildust ja hirmu söömise kogemuse taha. Ameerikas on palju ülekaalulisi. Olen mõelnud, et   – neil peab olema palju sisemisi hirme ja piiranguid, mis intensiivse söömisena väljendub. Kui rasvkude hakkab ladestuma, siis kuhu kohta see ladestub, see peegeldab, millega on hirmud seotud – rasvkude on hirmud, jämedalt öeldes. Akumuleerunud hirm, liigne rasv.

Aga kuidas liigsöömist järgi jätta?

Liigsöömise põhjused on kõrvade vahel. On tarvilik kõigepealt kaardistada, mida ma kardan füüsiliselt? Millised on minu suhtlemise hirmud inimestega seoses? Milliseid väärtusi ja milliseid teadmisi ma eitan kõige rohkem? On vaja natuke endaga tööd teha ja seejärel õpetada ennast huviga suhtestuma sellesse, mida olen õpetanud ennast kartma.

Liigsöömisel inimesed on paksud, tavaliselt on paksudel suletus füüsilise tegutsemise ja liikumise suhtes, enesesüüdistused oma väljanägemise, suhete suhtes, jne. kõik see muutub, kui õpetatakse ennast  nautima füüsilist liikumist, ennast väärtustama sellisena nagu olen,  huvi, austuse ja tänuga suhtuma endasse ja  ümbritsevasse

Kuidas olukord muuta?

Olen täiesti kindel, et kui inimene harjutab ennast huviga ja tänuga väärtustama keha liikumist, sellisena, nagu ta hetkel on, siis tugevad impulsid oma rasvkoe tekkel ta võtab ära, ja ta käivitab impulsid, mis aitavad ta kehal loomulikult liikuda. Teine asi on see, et paksud inimesed koguaeg mõtlevad, et ma olen liiga paks, sellega nad koguaeg ehitavad ennast paksemaks ja paksemaks. Muutumine algab sellest, et inimene tunnistab ja võtab ennast vastu sellisena, nagu ta on. Et ta on tänulik, et ta selline on. Ja kui ta ei võitle endaga, vaid võtab tänuga ennast vastu sellisena, nagu ta on – alles siis ta suudab hakata looma endale teistsuguse füüsilise keha kuju.

Millest on praegune majanduslangus tingitud?

Tekkis seos shopahoolikutega. Tarbimine. Inimestel on hästi palju piiranguid olnud ja nüüd, kui tekkis võimalus või võimaldati näiliselt materiaalset vabadust, siis elati ennast lõhki. Selle taga võiks näha inimlikku ahnust. Paljud inimesed on ahned, see ahnus tuleneb sellest, et nad on tahtnud midagi, nad ei ole saanud pikka aega lubada seda endale. Ahnuse juured on jällegi allasurutud soovides. Inimlik saamahimu – see ongi põhjus. Inimlik klammerdumine materiaalse heaolu ja võimu järele – ego seisukohalt on inimene nagu must auk, ta isu ei lõpe kunagi. Budistid võibolla ütleksid, et ahnus ja saamahimu on viinud majanduslanguseni.

Kes või mis on Jumal?

Sellele küsimusele ei ole võimalik sõnades vastata. Teda on võimalik kogeda, teda on võimalik hoomata teadmusena, aga teadmisesse ehk sõnalisse jadasse ma ei suudaks seda panna. Siis ma räägiksin ja räägiksin ja räägiksin.

Millised on siis jumalikud kogemused?

Jumalikeks kogemusteks võiks pidada kõiki meeliülendavaid kogemusi, mis väljuvad isiklikust ja inimlikust kogemuse iseloomust. Samamoodi tuleks öelda saatanlikud, meelialandavad kogemused, mis ületavad inimliku mõõte oma kogemuse kvaliteedilt. Sellest ka Jumala ja saatana, paradiisi ja põrgu temaatika kristlikus traditsioonis.

Millest peaks inimene, kui ta tahab hakata shamaaniks, alustama?

Shamaaniks ei saa hakata, selleks saadakse.

Kui inimene tahab saada shamaaniks, väga hea. Kui inimesel on olemas huvi ja valmisolek kohtuda iseendaga siin ja praegu hetkes, oma hirmudega, oma varjuga. See on shamaaniks saamisel hästi oluline. Selleks, et shamaaniks saada, on vaja oma varjust läbi astuda, oma hirmud vastu võtta, need läbida, neid muundada – see on shamaaniks saamisel põhiline tee, millega kokku hakatakse puutuma. Samuti peab inimene olema valmis, et kõik tema elus, tema ümber muutub ja et tema pidevaks kaaslaseks saab olema Tundmatus.  Oluline, et inimene teadvustaks, milleks tal seda vaja on.

Mis küsimusi ta peaks siis endalt küsima?

Mis asi on shamaaniks olemine? Milleks või kelleks ta tahab saada? Ja see, miks tal seda elus vaja on? Mis on tema jaoks praktiline väljund? Ja loomulikult on hea, kui ta leiab endale kellegi, kes sellel teel juba käib. Kes on shamaaniks saamise rongi peal, kes aitaks tal sinna peale saada ja oleks juhendajaks. Hea, kui selline variant on olemas, et on olemas keegi, kes omab kogemusi ja tunneb selle maailma seaduspärasusi.

Kas oled vaimudega ühenduses olnud?

On kogemusi. Kogemust, kus tunnen, et olen vaatleja selles suhtes, kus mingi informatsioon voolab läbi ja olen lihtsalt kanal, kus tunnen ka, kust see teadmine või oskus on pärit. Olen tundnud, et kui mõnda rituaali läbi viin, on hoopis teistsugune energia peal. Kui laagrit või seminari teen, on tuntav, kuidas ma ei ole see inimene, kes tavaliselt, vaid mu teadvus on hoopis teistsugune. Nagu shamaanid ütlevad, et läbi minu jookseb ka vaimse abilise energia.

Kes on vaimne abiline?

See on meeleseisund, milles olles on teatavad teadmised ja oskused hästi loomulikult ja lihtsalt kättesaadavad. Minu jaoks on loomulik, kui sageli tajun erinevaid kohalolusid.  

On olemas lõputult palju erinevate funktsionaalsusega  elu-energiad. On õpetajad, kaitsjad, purustajad, tegutsejad, rändurid, jne. Nad võivad olla erineva avaruslikkuse ja sügavusega ning näidata ennast kogemuslikult erinevate kujudena. Oma kogemuses olen kokku puutunud erinevate meeliülendavate ja ka meelialandavate, müstiliste, sootute ning mees - ja naisolemustega. Need on väga huvitavad ja õpetlikud rännakulised mängud teadvuse avarustes.

  Palju sõltub ka inimese teadvuse seisundist – millised energiad on kutsutud inimese teadvuse avarust täitma. Siit ka see -  et erinevatel inimestel on erinevaid eluenergiaid, tavalistest müstilisteni.

Tavaliselt inimesed, kes väga tugevalt eristuvad üldisest massist, kui hakata neid vaatama, siis see ei ole nii lihtsalt, selleks on vaja väga tugevat energiat, et saaks olla erinev. Energiamaailmas on ka see, et mass püüab ühtlustada kõiki kellel on rohkem, eristumine ja selle hoidmine on väga energiamahukas. Eristumist nautivad inimesed tavaliselt oskavad pöörata massi ühtlustavat ja jõunivood vähendavat toimet endale jõudu andvaks.