See sort kuulub “teravik lehekeste “teede hulka, mille kaks lehte “embavad” punga.
Sellised teed Tai-Pin´i maakonnas, An-Hui provintsis, kasvatati juba enne Mingi dünastiat (1368.a.). Kuid Qingi (1644-1912) ajal üks teekasvataja Hou-Qui´st sai kuulsaks oma teega, mille ta nimetas Kui-Tsjan (Terav pealik) ja seejärel hakati teda nimetama Hou-Qui (pealik Hou-Qui´st).
Selle teesordi korje ja sorteerimise reeglid on eriti ranged.
Tõelist Hou-Qui teed korjatakse selge ilmaga rangelt määratletud
istandustes, millised asetsevad küllaltki lähestikku. Kõik
pungad peavad olema ühesuguse suurusega, mis on ümbritsetud kahe
samasuure noore lehekesega, kui pungadki.
Kogu tehnoloogiline protsess toimub ühe ööpäeva
sees: korje hommikul, sorteerimine peale lõunat ja õhtuks
on tee juba valmis. Kuid rangetest reeglitest tingituna toodetakse seda
vähe.
Tõeline Hou-Qui jagatakse kolme sorti ja kõiki neid peetakse
kõrgemasse kategooriasse kuuluvaks. Lamedad, selle sordi kokkurullimata
lehekesed koosnevad pungadest, mis on ümbritsetud kahe punakate külgroogudega
lehekesega, mille siseküljed on kaetud udemetega.
Loomulik aroom ja küllastunud maitse loovad kordumatu “meloodia”
Hou-Qui´st:-- esimese tõmmise tugev aroom, teise tõmmise
väljendusrikas maitse, kolmanda ja neljanda tõmmise peen aroom.