Enesearendamisesüsteemi "Mängud Maailmades" järgi
sisaldab inimese karma ehk isiklik ajalugu kolme kogemuslikku aspekti.
Karma = isiklik ajalugu
Praeguse elu isiklikuks ajalooks on kõikvõimalikud mälestused, teadmised, emotsionaalsed- ja kehalised läbielamised ning suhtestumised nendesse. Sellest moodustub ratsionaalse mõistuse jaoks iseenda ja oma elu kohta kättesaadav mälu.
Esivanemate isiklik ajalugu on peidetud meie rakumällu ning ta avaldub füüsilise elujõuna, kehaliste oskuste ja annetena, elamise strateegiatena, harjumustena, tervise ja haigustena, eituste ja jaatustena iseenese ja maailma suhtes.
Kõik see päritakse oma vanematelt ning seda võib nimetada ka
pärilikkuseks.
Väravateks välises maailmas esivanemate isikliku ajaloo mõistmiseks
ja korrastamiseks on ema ja isa ning suhted nendega.
Värav sisemaailmas olevasse esivanemate kanalisse asub meie nabas.
Esivanemate karma (isiklik ajalugu) avaldub nn
esivanemate jõuna - igale suguvõsale omaste seadustena -- keeldude
ja käskudena igapäevaelu korraldamise suhtes.
Kõik ühe suguvõsa liikmed alluvad vähem või rohkem sellele jõule
ning see määrab suurtes piirides ära selle suguvõsa jaoks sündmuste
iseloomu, milles elatakse. Seetõttu võib öelda, et elamise
strateegiad, harjumused, eitused ja jaatused ning nendest
tingitud haigused liiguvad vanematelt lastele, esivanematelt
järgmistele põlvkondadele. Ühe suguvõsa inimesed on vähem või
rohkem füüsiliselt, energeetiliselt ja mõtetelt sarnased.
Nende seaduste, keeldude ja käskude, mille
järgi tuleb elada, loojaks on olnud minevikus elanud palju
isiklikku jõudu omanud esivanem. Teda võiks nimetada patriarhiks
(naisesivanem -- matriarh).
Patriarhiks on inimene, kes oma järglastele annab kvalitatiivselt
uue suhtestumise iseendasse ja maailma, uued elamise seadused,
mis on täiesti erinevad tema enda esivanemate omadest. Ta annab
oma järglaste elusündmustele uue suuna.
Kui see uus suund aitab tema kandjatel igapäevaelus hästi toime
tulla, siis nendel inimestel on palju elujõudu, hea tervis, nad on
sotsiaalselt, materiaalselt ja vaimselt edukad. Seelle suguvõsa
esivanemate jõud laieneb ja tugevneb oma kandjate kaudu.
Kui uus suund on olemasolevates välistes tingimustes eluvõõras,
siis hakkab ta hääbuma, tema kandjatel on elus palju kannatusi
haiguste ja elujõuetuse näol.
Suguvõsade liinid, milledes liiguvad seadustena sellised omadused nagu: peab olema paindlik; peab olema liikuv ja kohanemisvõimeline; peab austama oma vanemaid; peab olema enda ja teiste suhtes aus; peab austama sinust erinevaid seisukohti; väljapääsmatuid olukordi pole olemas, on vaid iseenda kujutluste piiratus jne. Selliste väärtuste kandjad on elu kõikides sfäärides edukad. Sellised suguvõsade liinid on väga elujõulised tuhandeid aastaid.
Suguvõsade liinid, milledes liiguvad seadustena sellised väärtused ja veendumused nagu: maailm on üks ohtlik paik; elu on võitlus; kõik, mis on minust teistsugune, tuleb hävitada; see, mida sa omad, tuleb hoida enda juures; edukuse aluseks elus on kõike teada; tundeid ei tohi välja näidata, nad tuleb alla suruda; meie oleme paremad kui nemad; sa pead olema edukas; jne - viivad neid kandvad suguvõsade liinid varem või hiljem väljasuremisele haiguste, õnnetuste, sigimatuse, jne läbi.
Esivanemate kogemuste ajalugu ei ole "sirge" rada, vaid käänuline, paljude suunamuutustega. Meie rakumälu (esivanemate ajalugu) sisaldab paljude patriarhide elamise seaduste lõike tuhandete, sadade tuhandete, miljonite aastate sügavusse.
Vaimse kasvu seisukohast omab olulisust ainult see jõud, mis praegusel hetkel läbi meie liigub. Seda seetõttu, et ainult see on meie igapäevaelus avaldunud ja loob elusündmusi. Kogemustele toetudes võin öelda, et viimasele patriarhile eelnenud patriarhe, praeguse elu seisukohast ei ole vajadust mäletada ja seda on ka ülimalt raske teha.
Sõltumata sellest, kas praeguse esivanemate jõu
patriarh elas sadu või tuhandeid aastaid tagasi - nii tema kui
ka kõik teda ja meid ühendavad esivanemad elavad meis siin ja
praegu, aja ja ruumi väliselt.
Erinevate võtetega on võimalik nendega ühendusse astuda,
suhelda, paluda abi ja saada seda reaalse kehalise elujõuna,
nõuannetena ja füüsiliste ning vaimsete oskustena.
Sõltumata sellest, kas me teadvustame oma
esivanemaid või mitte, alati nad püüavad läbi meie ja meie järglaste
edasi elada. Kui inimesel ei ole järglasi, siis see on kõige
suurem tragöödia temas elavatele esivanematele ning füüsilisele
emale ja isale kui eellaste jõu materiaalsele vormile.
Seetõttu suhted ema ja isaga peegeldavad hästi inimese füüsilise
elujõu seisundit, inimeses olevaid avaldunud ja varjatud haigusi
ning tulevaste elusündmuste iseloomu - peegeldavad suhet
esivanemate jõuga.
Kuna viimane annab meie füüsilise elujõu, tervise ja ka haigused,
siis võib teha mitmeid järeldusi:
Individuaalset isiklikku ajalugu (karmat)
võib kirjeldada kui informatiivset maatriksit, mille järgi
Individuaalsus ( ISE ) loob endale kehalise isikliku ajaloo abil
(kaudu) materiaalse vormi (inimkeha), et läbi selle ennast
(olevat) teadvustada.
Esivanemate isiklik ajalugu täidab individuaalse isikliku ajaloo
jaoks vormi, materialiseerumisekeskkonna ja kütuse (jõu) rolli. nad on omavahel lahutamatult seotud ja teatud mõttes üksteise peegeldused
Kui vaadelda meie esivanemate ja loodusrahvaste
kultuuritraditsioone, siis praktiliselt kõikides omistatakse
olulist tähtsust ja austust oma esivanematele, nende elamise
oskustele ja nõuannetele.
Elujõu - ja vaimse kasvamise seisukohast osutub selline suhtumine
kõige lihtsamaks, loomulikumaks ja kiiremaks teeks sisemise
rahulolu, elust rõõmu tundmise, iseendast rõõmu tundmise ja
elusündmuste turvalisuse saavutamiseks, iseenda leidmiseks.
Meid ümbritsevad sündmused, meie keha, ema ja isa, esivanemad - need on ainukesteks reaalsusteks, millele saab usaldavalt toetuda iseenda mäletamisel, tundmaõppimisel ja muutmisel.