Tagasi uudistesse

ELUTEE


Inimene läbib oma elu jooksul põhimõtteliselt kuus elufaasi.

1. Sünd
2. Kasvamine ja elamaõppimine(kasvatusprotsess).
3. Õpitu rakendamine
4. Enese taastootmine(laste sünnitamine)
5. Lastelaste eest hoolitsemine(kokkuvõtete tegemine.
6. Suremine.

Sellel seminaril toimub nende elufaaside kogemuslik tundmaõppimine ja lahtimõtestamine.
 

SÜND

See etapp algab viljastusmomendist ning lõpeb  mõned päevad peale füüsilist sündi.Sündimise periood omab inimese elus vundamendi rolli, sest siin kogetud ja kogutud kogemused hakkavad edaspidises elus toimima kui suhtestumiste emotsionaalsed põhivarjundid ja elamise strateegiate põhimaatriksid.

Vastused küsimustele.

       Enamik vastuseid nendele küsimustele asuvad just sünniperioodi kogemustes ja suhtestumistes ning on kodeerunud keha – ehk rakumällu.

Šamaanid on seda seaduspärasust juba ammustest aegadest teadnud.
On palju erinevaid võtteid ja meetodeid, kuidas on võimalik aktiveerida ja teadlikult siseneda oma kehamällu, teadlikult uuesti läbi kogeda seal olevaid informatiivseid, energeetilisi ja füüsilisi kogemusi ning neis olevaid suhteid( emotsionaalseid laenguid)muuta.

Sünni etapis eksisteerivad nn. Jõumomendid, teadvustamise seisukohast olulised hetked.

Kas siseneti viljastusmomenti omal valikul või vääramatu jõu toimel.
 Milline oli tunne, millega siseneti viljastumismomenti.


Nende momentidega on seotud põhilised sünnitraumad, mis hakkavad edaspidises elus avalduma erinevate hirmudena, kiindumustena, elamise ehk suhtestumise strateegiatena. Hakkavad looma harjumusi, veendumusi,uskumusi; mõjutama oskuste, võimete, annete esiletulekut või nende puudumist.

Sünnitraumad – subjektiivselt negatiivselt suhtestunud sündmused ja kogemused kehamälus(alateadvuses), mis kannavad endas väga tugevaid eitatud emotsionaalseid laenguid (tavaliselt hirm, solvumine, süütunne, viha, raev, üksildus, lootusetus,haletsus).

Erinevatel põhjustel aktiveerudes nendes kogemustes ja sündmustes olevad tunded hakkavad suunama inimeses alateadlikke eelistusi, valikuid, liigutusi ja tegusid.
Julgen väita, et nad on enamike elus tulevate kannatuste avaldunud algpõhjusteks.

Kui tahetakse oma elamise strateegiaid, harjumusi, veendumusi ja suhteid teadlikult muuta, siis ilma sünnitraumasid teadvustamata ja suhtumist nendesse muutmata on see raske, palju elujõudu ja aega kulutav protsess.
Isiksusliku ja vaimse kasvu hõlbustamiseks on tarvilik sünnitraumades olevad kogemused ja sündmused laadida avatust ja elujõudu genereerivate emotsionaalsete laengutega – tavaliselt huvi, imetluse, hoolivuse, tänu ja armastusega.Sellisel juhul sünnitrauma muutub lihtsalt elujõudu andvaks elukogemuseks.
Sünnitraumadega töös on tähtis roll andestamise protsessil.

Toimub andestamise protsessi terviklik tundmaõppimine.
Teeme erinevaid regressioone ja progressioone ning meelerännakuid iseenda kehamällu.
Sünnikanali reaalne rituaalne protsess.
 

KASVAMINE, KASVATUSPROTSESS.

Selle teema all vaatleme,


Inimese keha kasvab tema mõtetesse, tunnetesse ja tegudesse.
Kui kasvamise ajal on pidevalt ühesugused mõtted tunded ja keha liikumised ehk teod, siis keha hakkab omandama vastavat füüsilist vormi, mis avaldub kehakeelena ja harjumustena.Kujunevad välja spetsiifilised suhtlemisstrateegiad ja jäigad veendumused, stampmõtted .

Eriline roll on selles etapis vanematel.
Vanemate roll lapse suhtes on maksimaalselt edasi anda kõik oma elamise oskused ja kogemused, mis neil lapse kasvamise ajaks on kogunenud.

Ema ja isa kaudu kujunevad välja


Inimsuhete purustajateks on enamasti kehasse kogunenud solvumised ja süütunded, mis omakorda genereerivad viha, raevu, hirmu, lootusetust – suletust.
Solvumised ja süütunded tulenevad tavaliselt soovide, ootuste, lootuste mittetäitumisest.

Solvumised ja süütunded kogunevad kehasse intensiivse kasvatamise perioodil, kui vanemad õpetavad –mis on õige -  vale; hea – halb; meeldiv – ebameeldiv; ilus - kole jne.
Kui lapsel on mingi soov või ootus ja ta seda ei saa, siis alati tekivad nii solvumine kui ka süütunne ning sellele järgnev kas mäss, raev või enesehaletsus, kurbus.
Hirm, solvumine ja süütunne on põhilised sulgumise mehhanismi käivitajad.
 Nad on inimese vaimse arengu seisukohalt tähtsad emotsioonid.Ilma neid mõistmata ei ole võimalik käivitada avanemise protsesse endas, tuua oma ellu rohkem imetlust, mõistmist, hoolivust, tänu ja armastust.

Solvumise ja süüdistamiste mõistmise vahendiks on andestamine.
Solvumine on mõistetud, kui tekib tänu selle suhtes mille peale oldi solvunud.
  Kui on inimsuhetes probleeme, siis on alati solvumisi, süüdistusi oma vanemate suhtes.
Siit tulenevalt – inimsuhete parandamiseks on esmaselt tarvilik leida endas üles, milles süüdistatakse oma vanemaid ning andestada neile ning paluda neilt andeks ning peale seda sama enda suhtes. Toimib protsess pöördumatult ainult juhul, kui andestatakse nii informatiivselt, energeetiliselt kui ka füüsiliselt.

Õpime erinevaid isikliku ajaloo läbivaatamise ehk andestamise protsesse igapäevaelus kasutamiseks.
 

SURM

Surm on üks suuremaid inimeste poolt loodud massikujutlus ehk müüte.On loodud kollektiivses alateadvuses niivõrd tugev veendumus eluea pikkuse kohta, et see veendumus on muutunud alateadlikuks käsuks vananeda ja surra. See veendumus käivitab sisemise nn tagurpidi liikuva kella.
Neid protsesse on võimalik teadlikult suunata ja juhtida, mida šamaanid ja joogid ka teevad.
Seminaril vaatleme praktiliselt mõningaid enesenoorendamise mehanisme ja võimalusi.
Sisemise ajaga manipuleerimine muutub võimalikuks alles siis, kui inimeses aktiveerub Tahe, kui eraldiseisev vääramatu jõud ning teda õpitakse valdama.Takistusteks sellel protsessil on elu jooksul kogunenud lõpetamata teod, vastutustundeta tehtud teod, hinnanguline mõtlemine, jne.

Suremise protsessi ehk energeetilisi ummistusi genereerib:

Energeetilised ummistused avalduvad elus emotsionaalsete stressidena(lootusetus, haletsus, vihkamine, solvumine, süüdistamine, raevutsemine), füüsiliste pingestustena, valude, traumade ja haigustena
 

Teeme praktikaid


Šamanistlikust vaatenurgast ei sünnita olemasolevatele vanematele, ümbritsevatesse sündmustesse, rahvusesse ja ajajärku juhuslikult.
Igal inimesel on nn vaimse kasvu plaan – elueesmärk, mida sündmuste kaudu, milles ta elab; vahenditega ja oskustega, mis saadakse vanematelt, on võimalik realiseerida.
Kui tehakse tegusid, mis ei vii selle eesmärgi realiseerimise suunas, siis kogutakse kehasse pingeid, stresse, kannatusi, jõuetust ja surma.
Kui realiseeritakse tegudega elueesmärki, siis see avaldub informatiivse, energeetilise ja füüsilise rahuloluna – elujõuna.